Minu CV leiab kerge vaevaga LinkedInist, ma ei kulutaks siin tähemärke, et rääkida ümber, kus ma olen töötanud, millistes riikides elanud, mis koolides käinud.

Hoopis olulisem on see (ma arvan), kes ma inimesena olen. 

Ma pole kunagi osanud asju teha mitte südamega ega öeldut / kuuldut / nähtut mitte südamesse võtta. Süda on kuidagi saanud minu kõige olulisemaks märksõnaks – väärtustan üle kõige südamlikkust, tahan teha asju südamest ja ausalt – kuulan palju oma südame häält. 

Nii ongi juhtunud, et tihti olen olen oma eelnevates töökohtades olnud see, kelle juurde tullakse rääkima ka muid jutte kui ainult tööjuttu, ja olen palju valutanud südant töökeskkonna, – kultuuri ja muude faktorite pärast.

See südamega asja ajamine on 3 korda päädinud läbipõlemisega – 2010, 2016 ja 2023.  Tundub iga iga 6-7 aasta tagant tuletab mu keha mulle meelde, et lähen liiale. Heleda leegi kustumisest andis märku just süda – selle meeletu pekslemine ka rahulikel hetkedel.

Nii otsustasingi 2024.a algul, et luban endale üle 17 aasta pausi. Töötasin nii keskkooli kõrvalt, ülikoolis enne või peale loenguid ning beebi sündides ei teadnud ma “emapuhkusest” mitte midagi. Kuid 2024.a jaanuaris oli mu ees tühi kalender ja palju segaseid tundeid. Eriti segamini läksid sõnad “taastumine” ja “laiskus” ning pinnale kerkis oskamatus olla enda vastu lahke.

Pärast mitut kuud puhkust (kui seda perioodi nii võib nimetada), hakkas mu tutvusringkonnast tulema kõikvõimalikke kutseid ja koostöö soove – alates Meta reklaamide seadistamisest kuni blogi kirjutamisteni. Ja üsna pea sündiski Turundusbutiik.

Turundusbutiik on minu isiklik projekt, mu süda. Kaasan enda tiimi erinevate klientide vajadusi silmas pidades fotograafe, kujundaid või muid südamega mõtlevaid spetsialiste, kelle huvi on teha kliendile midagi head, luua väärtust ja mõelda kaasa.

Mu suurim soov on olla ettevõtjale toeks, jagada oma teadmisi, aga ka olla avatud ja õppida.